Viigerhüljes on üks kolmest Eesti rannavetes elavast hülgeliigist.
Viigerhüljes on väiksem kui hallhüljes.
Ta on arktiline liik, kelle levila hõlmab põhjapoolkera merede
põhjaosa, Läänemere ning Saima ja Laadoga järved. Ta eelistab Läänemeres elada
kalda lähedal laidude ja saarte vahel.
Viigerhüljes toitub peamiselt kaladest. Vähem tarvitab ta
vähilaadseid ja limuseid.
Poegib pärast 9…10 kuulist tiinust veebruari lõpus või märtsis jää
peal olevas lumekoopas või mõnes muus varjatud kohas. Sinna jääb ta kuuks
ajaks. Tavaliselt on viigerhülgel korraga üks poeg, haruharva rohkem. Noor
hülgepoeg on kaetud tiheda valge karvaga, mis aitab tal vaenlaste eest
varjatuks jääda. Nooruskarvastik kaob umbes kuu aja vanuselt ja asendub
tumedamaga. Juba paari päeva vanuselt on ta võimeline ujuma aga seda ainult
äärmise vajaduse korral. Imetatakse poega umbes kaks kuud. Suguküpseks saavad
noored hülged tavaliselt viieaastaselt.
Looduslikke vaenlasi viigerhülgel Läänemeres ei ole. Noori poegi
võivad ohustada kotkad. Peamiseks vaenlaseks on neile läbi aastasadade olnud
inimene, kes küttis neid nii liha kui naha pärast. Suurt mõju avaldab ka
inimese poolt kasutatavate mürkainete sattumine merre. Mürkained ladestuvad
hüljestesse ja seetõttu langeb neil viljakus ning elujõud. Mere saastumine on
hüljeste arvukusele avaldanud arvatavasti isegi rohkem mõju kui otsene
küttimine. Just inimese mõju tõttu on kunagisest arvukast liigist säilinud
Eesti rannavetes kõigest mõned tuhanded isendid. Kaasajal on viigerhüljes
looduskaitse all ja mingit jahti talle ei toimu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar